Jah, vanad sõbrad hakkavad tänu "näoraamatule" (nagu vana sõber Jaan-Willem facebooki nimetas) välja ilmuma. Eks endal on ka kihu sinna nimesid sisse toksida ja vaadata, kas tuleb kadunud tuttav välja või ei. Ometi on sellel asjal ka teine pool või isegi kaks, vähemalt minul on, nimelt et koos vanade tuttavatega ilmuvad välja ka vanad mälestused. Mõned isegi sellised, millest enam midagi teada ei taha ja meenutada ei soovi. Nüüd ma ei teagi siis, et kas klõpsata leitud tuttava nime juures olevale sõbraks saamise soovile või see tegemata jätta. Tegelikult ega ma ei klõpsa ikka küll, kui tean, et vanad mälestused haiget hakkavad tegema ja leitud hingerahu, kus kuuskümmend viia võivad. No jah ja siis on veel sellised vanad sõbrad, keda tahad kohe kogu südamest uuesti üles leida ja juttu puhuda. Leiad ta isegi üles ja saadad suures rõõmus sõbrasoovi teele, aga vastust ei tulegi... Näed teda iga päev "raamatus" ringi liikumas, aga sinule ei kippu ega kõppu. Kurbtus tuleb peale ja ei teagi siis, et kas proovida uuesti või asi sinnapaika jätta. Kes teab, mis kõik aastatega on juhtunud ja muutunud ja miks su signaalile vastust ei tule. Sellised kummalised mõtted mul siin mõne päevaga tekkinud. Jah, ega pikalt haige olemine ja voodis vedelemine ajab inimesel ajus asjad sassi. Saaks see jalg juba kiiremini terveks ja õue värske õhu kätte minna, puhub pea klaariks ja ei aruta enam igasugu tobedate asjade üle, millele mõistlikku vastust nagunii ei leia. Njah. Et pildistamine on mind üha enam huvitama hakanud siis panen siia ühe lille ka nüüd üles. Kuna üks teine vana sõber mulle sellise asja nagu makrovõtte selgeks tegi...aga see on juba täitsa uus lugu ja sellest edaspidi.
